Soomaa Rahvuspark

SOOMAA RAHVUSPARK

Soomaa rahvuspark on sooderohke ala Pärnu- ja Viljandimaal. Soomaa rahvuspargi (pindala 39 843,5 ha) loodusväärtusteks on sood, jõed, lamminiidud ja metsad koos siinse liigirikkusega.

Soomaa kui maastikulise rajooni nime andis 1922. aastal piirkonnale Tartu Ülikooli soome rahvusest geograafiaprofessor J. G. Granö. Rahvuspark moodustati 1993. aastal.

Soomaal, mida on nimetatud ka Eesti põlislooduse pealinnaks, asub koguni viis suurt raba: Valgeraba, Öördi raba, Riisa raba, Kikepera raba ja Kuresoo raba. Kuresoo on ühtlasi Eesti suurim terviklik rabamassiiv, mille kogupindala on 90 km². Looklevate jõgede kallastel on traditsioonilise maakasutuse käigus kujunenud liigirikkad jõeluhad ja puisniidud. Tänu nendele suurtele puutumatutele aladele kuulub Soomaa Euroopa põlislooduse võrgustikku.

Suhteliselt tasase pinnamoega Soomaast, mis on ka rahvusvahelise tähtsusega märgala, moodustavad 80% soised elupaigad, milleks on rabad, siirdesood, madalsood, soostunud niidud ja soometsad. Soode kujunemine algas pärast viimase jääaja taandumist umbes 13 000 aasta eest. Sel ajal laius Pärnu- ja Viljandimaa serval suur järv – Balti jääpaisjärv. Selle taganedes jäid nõgudesse alles väiksemad veekogud, millest aja jooksul on kujunenud sood, mis on tänapäeval jõudnud kõrgsoo ehk raba arengujärku. Sügavaime turbakihiga raba on Valgeraba, kus see ulatub 11 meetrini.

Viie Soomaa raba suursuguseimad elanikud on kaljukotkas (Aquila chrysaetos, I kaitsekategooria), sookurg (Grus grus), mudanepp (Lymnocryptes minimus, II kaitsekategooria) ja rüüt (Pluvialis apricaria). Rabaservades ja -saartel on metsiste (Tetrao urogallus, II kaitsekategooria) mängupaigad ja kevadeti kudrutavad sooservades tedred (Lyrurus tetrix). Siin elavad ka rohunepp (Gallinago media, II kaitsekategooria) ja rukkirääk (Crex crex). Kui veab, võib kohata musti toonekurgi ( Ciconia nigra, I kaitsekategooria) ja erinevaid kakulisi.
Kuigi sood on olnud rahvapärimustes eemaletõukava ja ohtliku mainega kohad, hindame neid kui magevee kogujaid, puhastajaid ja säilitajaid, milles toimub vee loodusliku ringkäigu reguleerimine.

Soomaa metsad on valdavalt märjad. Lammimetsadesse kandub üleujutuste ajal jõgede tulvaveest toitaineid. Toitaineterikas pinnas meeldib seal kasvavatele laialehistele puudele, nagu tamm (Quercus robur), pärn (Tilia cordata), saar (Fraxinus excelsior), vaher (Acer platanoides), künnapuu (Ulmus laevis) ja jalakas (Ulmus glabra). Sellised metsad meeldivad haruldasele tamme-kirjurähnile (Dendrocoptes medius) ja valgeselg-kirjurähnile (Dendrocopos leucotos, II kaitsekategooria).

Niisketes lodumetsades ja kõdusoometsades on pinnase vajumise tõttu paljandunud puude juuremättad ning siin-seal on veelompe. See on suurepärane keskkond sääskede paljunemiseks. Taimedest kasvavad seal kollane võhumõõk (Iris pseudacorus), lodukannike (Viola uliginosa) ja varsakabi (Caltha palustris). Märkimist väärivad ka niidu-kuremõõk (Gladiolus imbricatus, II kaitsekategooria), aruputked (Selinum carvifolia) ja ängelheinad (Thalictrum lucidum).
Kuivematel mineraalpõndakutel kasvavad laanemetsad. Soomaa laanemetsadele on iseloomulikud vanad võimsad haavapuud. Kaitseala kagunurgas, kunagistel Balti jääpaisjärve rannaluidetel, ilmestavad maastikku aga kuivad ja valgusrohked männienamusega nõmme- ja palumetsad, kus leidub kasvamas palu-karukella (Pulsatilla patens, II kaitsekategooria).

Siinsed metsaalad on koduks suurkiskjatele: ilvesele (Lynx lynx), hundile (Canis lupus) ja karule (Ursus arctos). Eesti metsade suurim loom põder (Alces alces) (kaal kuni 600 kg) leiab söögiks siinsetest metsadest ning rohumaadelt piisavalt rohttaimi ja puukoort. Kultuurmaastikel toimetavad taimtoidulised metskitsed (Capreolus capreolus).

Inimasustuste lähedale on ennast pesitsema seadnud valge-toonekurg (Ciconia ciconia), kes toitub kõigest, kellest jõud üle käib: vihmaussidest ja putukatest, hiirtest, muttidest, konnadest, madudest ja ka kaladest. Ta ei ütle ära isegi jänesepojast.
Putukaterikas Soomaa sobib hästi elupaigaks suitsupääsukestele (Hirundo rustica), kelle toiduks kõlbavad kärbsed, sääsed, mardikad, liblikad, ämblikud ja kiilid.

KÜLASTAJA MEELESPEA

Järgi looduses liikudes igaüheõigust ja head tava. Tähistatud/tarastatud eramaal liikumiseks on vajalik omaniku luba.
Telgi ja tee lõket ainult selleks ettevalmistatud ja tähistatud kohas, lõkkekohast lahkudes kustuta lõke.
Mootorsõidukiga liikle ja pargi selleks ettenähtud kohas.
Kaitsealal on lubatud kuni 50 osalejaga rahvaürituste korraldamine selleks ettevalmistamata kohtades. Rohkem kui 50 osalejaga rahvaürituste korraldamine selleks ettevalmistamata kohtades on lubatud üksnes kaitseala valitseja ehk Keskkonnaameti nõusolekul.
Tegutse looduses jälgi jätmata: hoia mets, niidud, jõgi ja jõe kaldad puhtana.
Hoia koer rihma otsas ja korista oma koera järelt.
Tekitatud prügi vii endaga koju kaasa!